PART 1
„Sinu naine on kasutu, Marko… ja kui ta minestab, siis ta armastab ohvrit mängida.“
See oli esimene asi, mida kuulsin oma emalt, kui avasin teisipäeval kell kaks pärastlõunal oma kodu ukse Tallinnas.
Seni uskusin ma veel, et Kadri, mu ema, oli tulnud meie juurde elama, et “aidata” pärast meie poja Karl sündi. Ta oli selle mulle maha müünud: oma pehme häälega, toidukarpidega, mis olid täis hautist, koti küljes rippuva roosipärjaga ja selle lausega, mida ta kõigi ees kordas:
„Ema ei jäta kunagi oma last maha, kui tal on teda kõige rohkem vaja.“
Minu naine Liis oli sünnitanud vaid kolm nädalat tagasi. Ta ei maganud kunagi rohkem kui ühe tunni järjest, ta nägu oli kahvatu, silmad sisse vajunud ja ta liikus aeglaselt, sest keha valutas endiselt. Töötasin Tallinnas tehnoloogiaettevõttes ja võtsin vastu ületunde, koosolekuid ja vahetusi, justkui mul poleks kodus peret.
Ma arvasin, et mu ema on kergendus.
Kui pime ma olin.
Igal hommikul Liis sosistas:
„Ära muretse, kallis. Ma saan hakkama.“
Aga tema käed värisesid. Mõnikord leidsin ta nõusid pesemas, samal ajal kui Karl nuttis. Teinekord koristas ta elutuba, samal ajal kui mu ema vaatas telesaateid täiest kõrist.
„Liis peab liikuma, poeg. Nii paraneb ta kiiremini,“ ütles mu ema.
Ja ma uskusin teda.
Sel teisipäeval tundsin ma midagi valesti olevat. Koosolekul pigistas mul rind. Ei ühtegi sõnumit. Ei ühtegi kõnet. Aga sees karjus miski: mine koju.
Tühistasin kõik ja sõitsin nagu hull.
Tänavalt kuulsin Karl’i nuttu.
See ei olnud tavaline nutt. See oli murtud, meeleheitlik.
Ma avasin ukse.
Esimene asi oli toidu lõhn: hautis, värske leib, supp.
Mu ema istus laua taga nagu kuninganna.
Diivanil oli Liis.
Mitte istumas.
Kokku kukkunud.
„Liis!“ karjusin.
Mu ema ei tõusnud.
Ta jätkas söömist.
„Ära liialda, Marko.“
Sel hetkel murdus midagi minus.
Ma tõstsin Liisi üles. Ma võtsin Karl’i. Ja lahkusin.
„See on minu maja!“ karjus ta mu järel.
PART 2
Haiglas ütles arst:
„Äärmine kurnatus, vedelikupuudus ja tugev stress.“
Liis hakkas nutma ja rääkis kõik ära.
Mu ema nimetas teda laisaks. Halvaks naiseks. Halvaks emaks. Ütles, et ta ei vääri mind.
Ta võttis talt telefoni ära.
Ta äratas lapse meelega üles.
Ta alandas teda iga päev.
„Ma ei tahtnud hulluna tunduda,“ sosistas Liis.
Midagi minus jäi vaikseks.
Ma ei olnud enam poeg.
Ma olin mees, kes oli toonud ohu oma koju.
Valvekaamerad näitasid kõike.
Mu ema otsis tubades.
Ta võttis dokumente.
Ta varastas ehteid.
Politsei.
Facebooki sõda.
Valed.
Siis videod.
Tõde.
Vaikus.
Münt.
Kohtuasi.
Lõpp.